Kas kullavaras või kulla varas?

Üks hää idee, kuidas veeta vaba päev. Eriti, kui see on reede ning märkmiku vahel ootab post-it kilomeetrise nimekirjaga tegemata asjadest... Ja kui on tekkinud vaba raha, millega otseselt polegi midagi peale hakata... Ilmselt siiski eksisteerib mingisugune tasakaalustav element, mis likvideerib ülearuse vaba aja ning raha ja hoiab elu muutumatus punktis.

Külmkapis karjus leivajuuretis: "Sega minusse rukkijahu!". Võtsin abielusõrmuse sõrmest, asetasin köögikapile ja segasingi uue portsu leivatainast valmis. Aga ootamatult kutsus loodus - kiiresti jõudsin kausile veel kile peale tõmmata ja juba tormasingi... Olin juba loodusest peaaegu tagasi, kui kuulsin tuhmi potsatust - polnud kahtlustki, et siin oli mängus Boby käpp ja seekordne mänguasi oli minu sõrmus! Minu meeleheitlikele karjetele reageeriti käpasahinaga köögi linoleumil...

Ohoo, kööki jõudes ootas mind ees ilmsüüta näoga Boby, mitte sõrmus köögikapil... Ja sellest hetkest jätkus tegevust viieks väsitavaks tunniks. Esialgne optimism lahtus 15 minutiga, kui olin terve köögi käpakil läbi roomanud ning ei olnud suutnud tuvastada sõrmuse asukohta. Läbi olid vaadatud kappide ja seinte vahed, põrandaliistu vahe, külmkapi ja pliidi alune. Vähemasti 20 korda järjest. Hmm, juba tekkis kahtlus, kas ma üldse panin oma sõrmuse kööki, sest ma olen suht-koht hajameelne ja korraldan aeg-ajalt asjade kolimist kadunud asjade maale (ka omamoodi reisikorraldus, eksole!). Süda juba värises sees, aga veel vapralt ja jonnakalt jätkasin 45 minutit otsinguid. Kassid olid loomulikult sügavas hämmelduses - ei ole just igapäevane vaatepilt, et perenaine mööda kööki ringi roomab ja erinevatest kapi-alustest sokijagu kassikarvapusasid välja tõmbab ning lõpuks veel nutma purskub...

Selge pilt - on toimunud juveelivargus ning süüdlane tuleb viia läbivaatusele!!! 45 minuti pärast oli kohal kallis abikaasa, kes veendus kiiresti, et sõrmust tõesti köögis ei ole. Süüdlane arreteeriti (ehk paigutati puuri) ning algas sõit läbi lumise Tallinna linna teise otsa röntgenisse. Olin juba silmad täiesti punaseks nutnud, sest kujutasin elavalt ette, kuidas mu väike õrn kass lõigatakse lõhki...Huh, pole just lemmikmõte.

Kassi-arst küll pisut itsitas (aga ma olen seal juba 7 aastat käinud kõikide oma kassimuredega ja ta juba teab, et ma eba-eestlaslikult emotsionaalne muretseja olen...), aga võttis Boby ja tõmbas ta röntgeni-aparaadi alla sirgu. Nagu pildilt näha - kassi kõhus kulda ei ole. 550 krooni kassasse. Rõõmus muidugi, et kassi kõht terveks jäetakse, aga täiesti segaduses ja veendumas, et kodus toimuvad anomaalsed nähtused...

Kodus lammutasime lahti terve köögimööbli. Ja mis selgus! (See on ainus reaalne seletus;-)) Kass oli sõrmuse põrandale ajanud, suitsukatteks käpaga sahistanud, kui ta tegelikult samal ajal tõstis õhku köögikapi, lükkas sinna alla sõrmuse, pani kapi tagasi vanale kohale ning jõudis veel hüpata sinnasamasse kapi otsa ja manada minu kööki saabumisel näole ilmsüütu ilme... Sinna kapi alla sõrmuse lükkamiseks pole lihtsalt mitte ühtegi imetillukest praokestki!!!

Igastahes abielu sai päästetud, köök pole kunagi varem nii puhas olnud, kalli raha eest sai tehtud intiimne foto ning ka kõik tegemata asjad on siiani tegemata. Suupertruuper!:-D