Kellele sarikapidu, kellele matused...

Viimasel ajal vaatan hirmu ja õudusega aknast välja. Enamasti tõden igal korral, et olen kuskile anonüümsesse magalarajooni sattunud. Vaatega jätsin juba hüvasti. Kiiremas korras tuleb jätta hüvasti ka kardinavaba eluga, kuna kollakiivrid on hakanud väga tihti suitsupause tegema ja loevad siin mu suutäisi... Sügavas leinas on ka ilmselt ületee kontorirahvas, kes alati kogunes akendele, kui hakkasin õhtuseid tantsutrenne ette valmistama...